Eesti Advokatuuri blogi

Täpselt sellise, suhteliselt provotseeriva pealkirja all alustas riigijuhtimise arutelugrupp oma teist päeva sellesaastasel arvamusfestivalil, mida meil oli au koos Külli Taroga Eesti Koostöö Kogust modereerida. Pealkiri oli piisavalt terav, et arvamused riigi rollist, sekkumisest ja vastutusest said õhku visatud väga erinevas skaalas, seda nii publiku kui ka meie aruteluringi poolt, kuhu olid tulnud mõtteid jagama Tõnu Mertsina, Jaan Pillesaar ja Andrei Liimets.

Kust selline teemapüstitus? Viimasel ajal on järjest enam avalikkuse tähelepanu leidnud teemad riigireformist. Valitsuselt on tulnud signaal hoiduda ülereguleerimisest ja seaduste ületootmisest, mis toidab vaid bürokraatiat. 18. septembril toimunud õigusloojate konverentsil on õigusloome ohjamise teema läbivaks, kus nii minister Urmas Reinsalu kui ka Jüri Raidla toovad välja juhtmõtte, et täna ei ole meil enam inertsist vaja nii intensiivset seaduste loomist ja muutmist nagu see 90-datel käivitus. Õigusloomes võiks julgelt kasutusele võtta printsiibi, et nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Ülereguleeritus ei ole kindlasti säästlik tee.

Valimiste eel jäi kõlama üldine ettevõtjate ootus “õhemast riigist”, mida jõuaks maksukohuslane kanda täna ja ka tulevikus. Samas on mitmed haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuga seotud valdkonnad saanud avalikkuselt selge hinnangu kui alarahastatud ja nähtav avalikkuse surve pöörata nendele sektoritele rohkem riigi tähelepanu sealhulgas ka eelarvest raha eraldama.

Meil on tunne, et kõik, mis tuleb riigi poolt, on justkui tasuta. Kuid täna teame, et riik on üks kallimaid süsteeme. Selle tõdemuse valgusel arutleti, kui vinget riiki me siis täna vajame ja suudame üleval pidada. Kas superriiki või mõistlikku ja toimivat.

Esseekonkursil „Mis on Eesti riigi mõte?“ kirjutas Andrei Liimets: „/…/ siit jõuame peamise vääreelduseni oma riigi mõtestamisel. Nimelt ootuseni, et riik on see, mis meid õnnelikuks peab tegema, kui ta ometigi ainult normaalne oleks. Ei pea. Riik peaks muidugi aitama luua õiguslikult, majanduslikult ja sotsiaalselt võimalikult soodsaid tingimusi, et kodanik saaks õnnelik olla, aga õnnelik olla tuleb ikkagi lõpuks ise.“ Kui üldiselt arenenud riikides riigi roll kasvabki, mitte ei kahane, siis ometi võiks rohkem eeldada isiklikku vastutust ja mitte panna kõikide probleemide keskmesse riiki.

Meil on ootus õigusriigile, kus olulised teemad on seadustega reguleeritud ja kaitstud. Samas on üheks oluliseks kuluallikaks riigiaparaadi ülevalpidamise juures just reguleeritus, seaduste tootmine ja halvas tähenduses ületootmine ja järelevalve nende täitmise üle. 90-datel oli selge, et me peame oma õiguskeskkonna ise üles ehitama ja see oli suur töö. Teine laine intensiivses seaduseloomes oli Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga, kui mitmed valdkonnad vajasid täpsustamist ja kohandamist. Täna seisame aga reaalsuse ees, et liigne reguleerimine toob kaasa bürokraatia ja järjest kallima riigi, mille vajalikkuses me enam nii kindlad ei ole. Iga uus seadus ei pruugi anda ettevõtluskeskkonnale stabiilsust. Kohustuste muutmine, ja veel lühikese tähtajaga, mis siis, et justkui üldise korrastatuse eesmärgil, on koormav ja võib hoopis investorit peletada. Selge on ka see, et kõike ei saa kunagi seadustesse kirja panna, vaid isiku enda hoolsus ja teadlikkus jäävad alati rolli mängima. Seda rolli ei saa lõpuni riigile üle kanda.

Riigi rolli suurust hinnatakse ikka läbi maksupoliitika. Jaan Pillesaar tõi ettevõtjana arvamusfestivalil välja, et kõige suuremaks jätkusuutlikkuse probleemiks on töökohtade liiga kõrge maksustamine täna. Areng jääb just eeskätt selle taha, et töökohtade loomine on kallis. Ühe äärmusliku näitena tõi Pillesaar välja ka mõtte, kas Eesti ikka vajab sotsiaalmaksu arvel solidaarset tervisekindlustussüsteemi, sest globaalsed tervisekindlustuse pakkujad on palju efektiivsemad kui Eesti riik. Samas leidis ta, et tervishoiusüsteemiga tegeleda tuleks kindlasti. Riigi roll on ennekõike panustada ennetusse, mis tagaks, et noored ei jätaks kooli pooleli ja tööandjatel oleks koduturult võtta oskustega kvalifitseeritud inimesi ja neile Eestis anda rakendust.

Loomulikult on meil püüe, et Eesti saab iga aastaga järjest rikkamaks. Fakt, millega Eesti peab aga nii ehk naa arvestama, on meie rahvaarv ja see on üks põhjus, miks meie valik peaks olema pigem mõistlik riik, mitte superriik. Tuleb leppida paratamatusega, et meil polegi näiteks igaks päästetööks helikopterit, kuigi nii mõnigi hea, suure riigi eeskuju seda näitab.

Eraldi teemana toodi välja toetuste jagamise süsteem, millest on saanud justkui eraldi majandusharu, mis ise ei tooda. Kõlama jäi väide, et riiklike toetuste jagamine riigi enda kaudu on ressursi raiskamine ja sellest on saanud omalaadne bürokraatlik süsteem, mis lisaväärtust ei tooda. On vaid kulud: mitte ainult kulud toetuse jagamisel, aga ka erasektori konsultantide kulu ja järelevalve kulud. Seega on riigi toetuste kaudu probleemide lahendamine üsna kallis viis.

Kokkuvõttes leidsid osalejad, et suur riigi roll ei tee meid rikkaks, kuigi on tunne, et saame rohkem justkui tasuta. Samuti ei saa väikselt riigilt oodata kõigi ühiskonnas tekkivate probleemide lahendamist. Midagi peab jääma ka üksikisiku, kogukonna, ettevõtjate vastutuseks.

Ega meie pooleteist-tunnise arutelu eesmärk ei olnudki jõuda ühiskondliku kokkuleppeni riigi rolli suuruse osas, vaid pigem erinevaid argumente ja vaatenurki välja tuua ja tutvustada. Riigijuhtimise teema-ala arvamusfestivalil andis selle jaoks hea platvormi.

Riigijuhtimise arutelugruppe aitasid kahel festivali päeval kokku panna Advokaadibüroo Raidla Ellex ja Eesti Koostöö Kogu, Poliitikauuringute Keskus Praxis, Maanteeamet, Terve Eesti Sihtasutus, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Linnade Liit, Siseministeerium, E-riigi Akadeemia, EBS ja Arengufond ning kahe päeva jooksul olid arutlusel teemad e-riigist kuni alkoholipoliitikani.

Loe lisa:
www.raidlaellex.ee
https://www.kogu.ee/riigivalitsemise-teemad-arvamusfestivalil/

Uudis Eesti Advokatuuri veebilehel