Eesti koolid on valusate valikute ees: kuidas väheneva laste hulga, ent üha kasvavate nõudmiste ja kulude valguses anda ometigi kõigile head haridust? Eesti Koostöö Kogu programmijuht Külli Taro jälgib oma igapäevatöös, kuidas mõjutab riigi raha kasutamine pikas plaanis Eesti elu. Ka hariduses.
Olete üsna palju aastaid hoidnud Eesti hariduselul silma peal, ka varem riigikontrollis töötades. Kas saab öelda, et Eesti lapsed saavad kõik võrdselt head haridust või on koolidevaheline kihistumine siiski märgatav?
Küsimus on selles, millest see kihistumine tuleb. Kas sellest, et kodu ei toeta last, või kool ei anna kõigile piisavalt head haridust. Meil on püütud varanduslikku kihistumist ära hoida, seetõttu pole meil lubatud riigi- ja munitsipaalkoolides võtta õppekavaliste tegevuste eest vanematelt tasu.
Ideaalis peaks laps saama hea hariduse olenemata sellest, millises koolis ta käib. Aga kas me jätame kõik vanemate otsustada ja nende vastutada? Mis on omavalitsuse või riigi vastutus juhul, kui lapsevanemad ei saa, ei oska või ei suuda hoolitseda oma laste parima käekäigu eest?
Lepivad sellega, mis neile ette antakse.
Ja ongi keeruline otsustada, kas pakutav haridus on hea.
Hariduskonverentsil (novembri lõpus Tartus – toim) tõid nii õpetajad kui koolijuhid välja, et päris hea näidik on jalgadega hääletamine nii riigisiseselt kui tegelikult tänapäeval ka riikidevaheliselt.
Kas mõnda aega välismaal elanud noored otsustavad siis, kui nende lapsed hakkavad kooli minema, tulla tagasi Eestisse või panevad lapsed kuskile mujale kooli? Järgmine otsustuskoht on pärast põhikooli. Kas panna laps gümnaasiumisse Eestisse või välismaale?
Milline praegu see jalgadega hääletamise pilt on?
Paratamatult toimub keskustesse koondumine. See muudab tegelikult transpordikorralduse üheks hariduse võtmeteemaks.
Küsimus on selles, kui palju on lapsevanemal infot ja kas ta oskab selle põhjal otsustada. Kas see on teadlik valik või kuulujutu pinnalt tehtud otsus? Jalgadega hääletamine on küll karm, aga paratamatult on see mingisugune näitaja.
Kuidas otsustamist vanemale lihtsamaks teha? Kas ta saab usaldada piirkonnakooli, kuhu tema laps on määratud, või peaks tegema kodutööd ja ise lapsele kooli valima?
Eeldatavalt peaks olema nii, et mis iganes kooli sa oma lapse paned, pead suutma seda kooli usaldada.
Haridus- ja teadusministeerium on teinud suurepärast tööd, tehes avalikkusele kättesaadavaks väga laia näitajate nimistu Haridussilma portaalis.
Tulemusena on meil koolide kohta hästi palju infot, aga nüüd oleks vaja kõrvale vanemaid harida, kuidas seda infot kasutada. Samamoodi tuleb hariduse juhtimisel hoolikalt läbi mõelda, mida üks või teine mõõdik tegelikult näitab.
Näiteks katkestajate osa koolis: mida see siis näitab, kui see on hästi suur? Seal võivad olla nii õppurist kui koolist tulenevad põhjused. Äkki kool ongi väga nõudlik ja tagab sellega ka kvaliteedi?
Või teisalt, tihtipeale katkestatakse õpingud, sest kool ei tegele piisavalt õppuriga. Laps jääb eemale, kadunuks. Väga suur osa kooli tööst on ju tegelikult töö lapsevanematega. Kas kool võtab probleemse lapse puhul kohe vanemaga ühendust, kas lapsel on üldse võimalik ära kaduda?
Kõige enam tuntud näitaja on ikka riigieksamite tulemused. See on oluline, kuid tuleb meeles pidada, et edetabeli tipus on enamasti koolid, mis valivad endale õpilasi. Ja kui sisend on valitud, siis on ka eeldused edukamateks tulemusteks paremad.
Tulemuslikkuse hindamise metoodikas nimetatakse sellist nähtust kooreriisumiseks. Õpetajate töö on kindlasti väga-väga oluline, kuid üksnes riigieksami tulemus ei sobi kooli headuse hindamiseks, sest koolid töötavad ju väga erinevates tingimustes, erineva materjaliga.
Õpetajate palk on teema, millest räägitakse igal aastal, ja igal aastal tuleb valitsuselt sõnum, et seda tõstetakse. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et õpetajad juba suplevad rahas. Ent kuidas see iga-aastane mõneprotsendiline palgatõus õpetajaid tegelikult mõjutab?
See ongi keeruline koht, et riigieelarve mõttes on paari-protsendiline palgatõus päris suur raha. Aga õpetaja jaoks ei ole see väga suur edasiminek.
Ma ei kahtle, et õpetajate palgaraha jõuab õpetajateni, kuid küsimus on juhtimisotsustes, kui palju raha on üldse võimalik palkadeks suunata. Kui vaatame palkade suurust võrreldes teiste riikidega, siis palgad on meil madalad, üldine palgakulu osakaal kõigist riigi kuludest on aga suur.
Õpilaste hulk on meil märkimisväärselt vähenenud ja kuna hariduse rahastamise aluspõhimõte on suuresti pearaha, siis õpilaste arvu vähenedes saab kool vähem raha. Ega see võitlus õpilaste pärast niisama käi. Paratamatult jõuame siin koolivõrgu optimaalsuse teemani.
Eesti paistab silma selle poolest, et üldises rahastamises panustab riik haridusse rohkem kui teistes riikides keskmiselt. Kui vaatame neid arve, kus arvestatakse ka lapsevanemate panust, siis Eesti jääb keskmisest veidi allapoole. Ma ei taha öelda, et lapsevanemate panus peaks kasvama, sest vanemate rahakotist sõltumatus on olnud meie edu alus. Aga ei ole võimalik riigi raha hulka proportsioonis suurendada.
Kui palk ei motiveeri parimaid minema kooli õpetajaks ja sinna ka jääma, siis mis võiks seda teha?
Öeldakse, et palk ei olegi niivõrd motiveeriv faktor, vaid pigem tõukefaktor. Ehk kui ma ei suuda selle palga eest normaalselt ära elada, siis see sunnib lihtsalt koolist lahkuma või otsima lisatööd, kuid see ei võimalda oma ametile pühenduda.
Tähtis on ka üldine õpetaja ametikoha prestiiž. Sellega on selline naljakas asi, et kui räägime, et maine on madal, siis hakkamegi seda uskuma.
Mõned omavalitsusjuhid juba kurdavad, et riigi sihikindel tegevus õpetajate palga tõstmisel sunnib neid ka teistele rohkem palka maksma. Aga tulebki aru saada, et odava tööjõu aeg on möödas. Kui tulla tagasi hariduse kvaliteedi juurde -heal tööl peab olema väärikas tasu. Siis saab ka enam nõuda.
On teada, et haridusvaldkonnas ei saa muutusi teha kiirelt. Ometi kurdavad õpetajad, et kogu aeg midagi muutub, käime ühest kraavist teise, aga saaks veidigi tee keskel ka käia. On meil muutustega liiale mindud?
See on tõsi, et haridusvaldkonnas toimub palju muutusi. Muu hulgas muutub väga tihti ka rahastusmudel, mis tähendab seda, et kooli pidajad ei saa teha pikaajalisi plaane. Aga rõhutan, et riigil on põhimõtteliselt õigus vajaduse korral rahas-tamissüsteemi muuta. Ent need otsused peavad olema korralikult läbi kaalutud, et selliseid muutusi ei peaks tihti tegema.
Õppekavad peavadki ajaga kaasas käima, aga pigem tuleb kriitiliselt otsa vaadata administratiivsetele, õppetöösse otseselt mitte puutuvatele muudatustele. Kui paneme õpetajale või koolile uusi kohustusi, peame hindama ajakulu.
Kui lasta täita mingeid pabereid, millega lõpuks midagi suurt peale ei hakata, siis seegi on ressursi raiskamine.
Alles mõni aasta tagasi jagati näiteks matemaatika õpetamine kaheks raskusastmeks ja nüüd tahetakse see otsus taas tagasi pöörata. Mida ütleb see otsustajate kohta, kui sellised sisulised muutused toimuvad nii kiiresti ja saadakse aru, et äsja tehtu ei olnud sobiv?
Ühtepidi on see üsna tavaline, et mõne otsuse õigsust ei saagi teada enne, kui ei katseta. Oleks hea, kui seda saaks teha katseprojektina, ent hariduses on selliseid katsetusi teha väga keeruline.
Kui matemaatika riigieksam ei olnud veel kohustuslik, siis tegin ise riigikontrolli poolt ettepaneku, et see peaks olema kohustuslik. Eestis hakati ühel hetkel aru saama, et loodus- ja täppisteadused on tähtsad, propageeriti nende õppimist ja loodi kõrghariduses eelistatult just neid õppekohti.
Samas olime olukorras, kus loodud õppekohad ei täitunud õppuritega, kellele selle eriala omandamine oleks jõukohane. Need oleks täidetud, kui igaüks, kes tol ajal vaevugi sooritas matemaatika riigieksami, oleks läinud mõnda seda eriala õppima. Aga sooritamine tähendab ka ühe punktiga üle läve hüppamist. Kas see inimene ikkagi on tulevikus võimeline tehnikaerialal õppima ja töötama?
Kui riik seab eesmärgiks loodus- ja täppisteaduste arendamise, tuleb luua ka selleks eeldused. Üksnes näidikust – õppekohtade arv – ei piisa. Ega kohustuslik matemaatika riigieksam iseseisvalt ei tõsta aine õpetamise ja õppimise taset, kuid see on sõnum sellest, mis on tähtis, ja suunab, millele koolis rohkem tähelepanu pööratakse.
Siis leitigi, et nendele, kes ei plaani minna loodus- ja täppisteadusi edasi õppima, on ühetaoline programm liiga keeruline ning võiks teha kitsama ja laiema õppesuuna. Miks nüüd otsustatakse teistpidi, seda ei oska ma kommenteerida.
Olete väljendanud oma muret selle kohta, kuhu hariduse raha läheb. On selle mure taga kahtlus, et raha ei lähe alati õigesse kohta?
See ei puuduta otseselt koolide rahastamist, vaid kogu raha, mis läheb haridus- ja teadusmi-nisteeriumi valitsemisalasse. Kui vaadata, kui palju raha läheb administratiivseks tegevuseks, siis see osa on kasvanud.
On see õigustatult kasvanud?
Ma arvan, et ei ole. Meil on järjest paremad IT-süsteemid ja seepärast võiks ju olla eesmärk, et administreerimisele mineva raha hulk väheneb ja sisusse mineva raha hulk suureneb.
Näiteks Euroopa Liidu raha administreerimine. Kogu riigisektoris tegeleb sellega väga suur hulk inimesi.
Tuleks mõelda, kuidas muuta seda süsteemi lihtsamaks ja vähem kulukamaks. Siin ma ei pea silmas ainult otsest raha, vaid ka ajakulu nii raha jagamisel, selle taotlemisel kui ka aruandluseks.