Traditsioonilise ja kaasaegse rahvastikutaaste vahele jääb demograafiline üleminek, kui riikide rahvaarv kasvab kiiresti, sest sündimus langeb aeglasemalt kui suremus.
Euroopa riikides toimus üleminek traditsioonilisest nüüdisaegsesse 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi keskpaigani. Arenguriikides said rahvastikumuutused alguse 20. sajandi keskel.
Wilbur Zelinsky sõnastas 1971. aastal mobiilsusrevolutsiooni teooria, mille järgi tekib massilise väljarände surve just demograafilise ülemineku teisel etapil, kui sündimuse langus võrreldes suremuse langusega hilineb. Põhjus seisneb selles, et perre sünnib endiselt keskmiselt viis last, kuid neli neist elab täiskasvanueani ning riigi rahvaarv hakkab seetõttu kiiresti kasvama. Nii kuhjub demograafilise ülemineku ajal väljarändepotentsiaal.
Kõige kriitilisem on see aeg, kui rahvastikus tekib suremuse languse tõttu palju peamises rändeeas ehk 20–40 aasta vanuseid inimesi. Selles vanuses ollakse ühelt poolt juba iseseisvad, kuid teiselt poolt on pere veel loomata või on lapsed alles väikesed ja seetõttu pole juured veel piisavalt sügavale maasse tunginud.
(1944. aasta suure põgenemise ajal oli Eestist lahkujate seas ülekaalus samuti just see vanuserühm.)
Euroopa demograafilise ülemineku kõrgajal 19. ja 20. sajandi vahetusel lahkuti peamiselt Ameerikasse. Väljarändajaid oli palju, 10–20 protsenti Euroopa riikide elanikest. Eestist lahkus siis 20 protsenti elanikest Venemaale. Sellel ajal ei olnud riikidel veel välja kujunenud ranget sisserännet piiravat poliitikat ja nii oli välismaale elama asumine suhteliselt lihtne.
Kui Euroopa riikide väljarändepotentsiaali tipp oli 19. ja 20. sajandi vahetusel, siis arengumaade väljarände tipp langeb 20. ja 21. sajandi vahetusse. See tähendab, et tipp on praegu. Erand on Saharast lõuna poole jääv Aafrika, sest HIVi ja malaaria koosmõjul ei ole nendes riikides suremus pöördumatult langenud ning nii on sündimuse langus olnud samuti aeglasem.
Seega määrab demograafilise arengu etapp ära väljarände potentsiaali.
Teine fundamentaalne rännet käivitav tegur on riikide elatustaseme erinevus.
Põhjusest (töö, õppimine, pere, turvalisus) olenemata voolab rändejõgi vaesematest riikidest jõukamatesse. Mida suurem on elatustaseme erinevus, seda kiirem kipub olema vool.
Suur majandus-demograafiline piir jookseb umbes 30. põhjalaiuskraadil. Viimastel aastakümnetel on tähelepanu püsinud Ühendriikide ja Mehhiko vahelisel rändejõel. Sellele piirile on aastakümnete jooksul ehitatud tuhandeid kilomeetreid tara. Rändejõgi on Mehhiko-Ühendriikide piiril aeglustunud, kuid mitte peatunud. Mehhiko jõudmine nüüdisaegse rahvastikutaaste etappi on aga juba mõjuma hakanud ning see aeglustab rändevoolu Ameerika Ühendriikidesse.
Samal ajal on uus tulipunkt tekkinud Euroopa ning Aafrika ja Lähis-Ida vahele.
Majandusliku ja demograafilise arengu erinevused tekitavad seega rändepotentsiaali ja määravad ära rändejõe voolusuuna. Ulatusliku rändevoo vallandab siiski alles mõni konkreetsemat laadi sündmus, näiteks Nõukogude Liidu lagunemine ja Euroopa Liiduga liitumine (Eesti) või sõda (Euroopa rändekriis).
Oluline on rõhutada, et vaja on kolme fundamentaalset algpõhjust: hulgaliselt rändeks sobilikke inimesi, mille määrab ära demograafilise arengu etapp, riikide elatustaseme erinevus ning lõpuks mõni konkreetne sündmus.
Mida Euroopa rändekriis meile õpetab? Esiteks, et sõnadega tuleb olla väga hoolikas. Isegi Euroopa ülikogenud tipp-poliitikud on olnud rändekriisi teemal rääkides emotsionaalsed. Sõna jõud on suur – eriti siis, kui väljaränderiikides on rändepotentsiaal väga kõrge ning sõnumid levivad sotsiaalmeedias kulutulena.
Teiseks. Praegu tegeleb Euroopa peamiselt Süüriast pärit saabujatega. Eelmisel aastal kasvas 37 protsenti aga sisseränne Nigeeriast Itaaliasse. Nigeeria on Aafrika rahvarikkaim riik, kus demograafiline üleminek on täies hoos ja prognoositav rahvaarvu suurus 2030. aastaks 300 miljonit. 10–20 protsendi suurune väljaränne Süüriast tähendab 2,5–5 miljonit inimest, Nigeeriast 30–60 miljonit inimest.
Saharast lõuna poole jäävates Aafrika riikides räägitakse sageli uuest demograafilisest üleminekust, mille sisuks on sündimuse eriti aeglane langus. Tuleb aga tõdeda, et sellel on siiski fundamentaalne demograafiline põhjus – endiselt kõrge suremus. Välistekkelised (nakkushaigused) surmapõhjused on endiselt väga olulised ja suremus on viimasel kümmekonnal aastal hoopis kasvanud, mitte kahanenud. Kõrge suremus on aga kõrge sündimuse peamine põhjus. Nii on aeg panustada sündimuspoliitikasse, mis aitaks soovitud (väiksem) ja tegeliku (suurem) sündide arvu vastavusse viia. Seda saab Euroopa humanitaarprogrammiga toetada. Märksõna on pereplaneerimisprogramm ja selle tõhusam levitamine maapiirkonnas. Enamik inimesi elab enne demograafilise ülemineku lõppu nimelt maal.
Kolmandaks haridus. Kui rahvaarv kasvab kiiresti, kasvab ka konkurents töökohtadele. Kus on palju noor mehi, on suurem tõenäosus konflikti puhkemiseks. Levib lootusetuse tunne, mis on suurepärane kasvulava terroristide värbajatele. Teisisõnu taotakse just praegu atrasid relvadeks.
Mis aga kõige olulisem: ajal, mil rahvaarv kasvab kiiresti, sündimus on kõrge ja suremus hakkab langema, tekib tohutu surve koolisüsteemile. Selle toob ilmekalt välja Liibüast Euroopasse saabunute haridustase. Välja rändavad ikka keskmisest nupukamad, Süüriast saabunud varjupaigataotlejate küsitlus Soomes näitab aga väga suurt peaaegu harimata inimeste hulka. See pole nii üksnes sõja tõttu, mis on kestnud haridustee pikkusega võrreldes lühikest aega.
Hariduse tähtsusest sai hästi aru demograafilise ülemineku läbinud Hiina, kui algatas 1979. aastal ühe lapse poliitika (kõrget sündimust hakati piirama veel varem). Sellel poliitikal oli oluline majanduslik tõukepõhjus. Nimelt on väiksemale hulgale lastele palju lihtsam head haridust anda ning tõusta riigina lihttöö tegijast oskustöö tegijaks. Ning just see oli Hiina suure hüppe eesmärk.
Seega peaks Euroopa humanitaarprogramm keskenduma veel rohkem haridusprogrammidele rände läheteriikides. Nii tõuseks ühelt poolt nende riikide endi majanduslik arenguvõime. Teiselt poolt oleksid need, kes saabuvad Euroopasse, palju paremini haritud. (Rände lõppu on naiivne oodata, näitab Ühendriikide ja Mehhiko rände kogemus.)
Niisiis, atrade relvadeks tagumise peatamisest ei piisa, eesmärgiks peaks võtma atrade tagumise raamatuteks.