«Võiks ju öelda, et ole aktiivne, otsi ise, oled ju välismaal elanud ja naksis, aga siin tuleb ka see vanus mängu, millega juba 45 aasta piiri ületanud spetsialistid kokku puutuvad – neid ei julgeta tööle võtta,» lisas Saar-Veelmaa.
Seda, et pärast 50 sünnipäeva läheb tööturul põhjendamatult raskeks, tuleb ette ka mujal maailmas. Financial Timesi kolumnist Lucy Kellaway kirjutas, kuidas 50-aastaste ja vanemate kohta arvatakse ka Suurbritannias, et neil on töötegemiseks jaksu ja energiat vähem.
«Tõsi on, et meie keha on füüsiliselt kõige paremas vormis 20-aastate lõpus ning pärast seda jääme nõrgemaks. See ei ole aga oluline, kui keegi ei plaani just uut karjääri kaevuri või puuraidurina, sest enamik töid ei vaja füüsilist jõudu,» kirjutas Kellaway ja lisas, et töö tegemiseks on jaksu kõige vähem hoopis 30. aastates.
«See on aeg, mil valgekraed on hõivatud lastekasvatamisega, mis on kõige väsitavam rutiin inimese elus. Olin 30. aastates ja 40. aastate alguses pidevalt väsinud. Ilmselt jäi mul mingi jaks ka töö tegemiseks, aga tagasi vaadates ei suuda ma meenutada, kuidas küll.»
Seda, et head spetsialistid võivad end tööturul ühtäkki kehvast seisust leida, kinnitas ka töötukassa juhtivkarjäärinõustaja Kristel Ainsalu, kelle sõnul on tööturg väga ebaühtlane.
Ühelt poolt on tööandjad hädas töötajate leidmisega, kuid see käib pigem liht- ja oskustööliste ning klienditeenindusvaldkonna kohta. Spetsialistide põud valitseb peamiselt IT-sektoris ja tehnilistel aladel. Teisalt on töötukassas arvel märkimisväärne arv juhte, tipp- ja keskastme spetsialiste ja ametnikke – esimese kvartali lõpus 28 protsenti kõigist eelnevalt töötanud registreeritud töötutest, kellel on raskusi endale meelepärase töö leidmisega.
«Seega tunnet «siin päikese all pole mulle kohta» ei pruugi kogeda ainult vanemaealised, vaid ka teised. Tööpakkumisi lihtsamatele töödele on niivõrd palju rohkem ja vahel tuleb teha valik, mis ei pruugi inimese meelisvaldkonda kuuluda,» märkis Ainsalu.
«Oleme 65-aastaselt tõesti peaaegu sama terved kui 35-aastased, lihtsalt kiiremas korras peab muutuma mõtteviis, mis Eestis näikse ikka veel kinni olevat nn noorte juhtide põlvkonnas, kes Eesti aja alguses suuresti alustas gümnaasiuminoore vanuses. Praeguse 30–40ndates juhi jaoks ongi hirmutav värvata 60-aastast, sest ta mõtleb kohe oma emale ja isale,» arvas Saar-Veelmaa.
Uue ameti leidmine võib aega võtta poolest aastast pooleteise aastani. Saar-Veelmaa sõnul aitab teinekord see, kui jätta vanus CVs märkimata ja keskenduda hoopis oskustele. Kõige vanem õpihimuline, kes on tema käe all käinud uut eriala õppimas, oli 90-aastane.
«Samast küsitlusest joonistus aga välja ka see, et mida madalam on inimese haridustase, seda vähem tunnetab ta õppimisvajadust. 7,8 protsenti vastajatest hindas end juba piisavalt kvalifitseerituks või ei pidanud lisaõpet vajalikuks,» tõi Auväärt välja.
«Kesk- ja keskeriharidusega vastajate hulgas oli see näitaja 10,3 protsenti ja põhiharidusega vastajatel 14,4 protsenti. Tegemist on ohtliku tendentsiga, kuna tehnoloogia kiire areng ohustab suuresti ka madalamat haridustaset nõudvaid ametikohti, kus täiendõppest võiks olla palju kasu,» lausus ta.