Täna avaldatud Eesti inimarengu aruanne uurib uue rändeajastu probleeme ja võimalusi. Hargmaised inimesed, kes elavad ja töötavad eri riikides, muutuvad üha tavalisemaks ja riigid peavad oma poliitikat vastavalt kohandama. Eestis toimub rändepööre: kahel viimasel aastal on rändesaldo olnud positiivne, tulijaid on rohkem kui lahkujaid. Tahame või mitte, sisserändajatest pääsu pole.

Graafika: Toom Tragel

Eesti eripära on, et maa ja linna ebavõrdsus on kujunenud eriti suureks: Tallinnas on jõukus elaniku kohta juba suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt, kuid äärealadel jääb jõukus Euroopa Liidu keskmisest märgatavalt maha. See on põhjustanud mahajäänud piirkondade elanike väljarände, et oma peredele sissetulek tagada.

Digiajastu ja odavad transpordiühendused on seda lihtsustanud, märgivad aruande autorid. Eesti puhul on kaasa aidanud ka e-riigi teenused ja e-residentsus, mis võimaldavad igapäevaseid asjatoimetusi ja kodanikutegevusi teha kõikjal, kus on internetiühendus.

„Majanduskriisi ajal Soome läinud töötajaid käsitleti meedias tihti kergema vastupanu teed minejate, mugavuspagulaste, lihtsa elu otsijate ja suurest rahast pimestatud poisikestena. Statistikale toetudes aga oli enamik Põhjamaades töö otsijaid hoopis Eesti maapiirkondade 30. aastates mehed, kes pidi pärast koondamist leidma perele võimaluse toimetulekuks,” selgitavad aruande peatükis „Eestlased maailmas” autorid Kaja Kumer-Haukanõmm ja Keiu Telve.

Võõrsil elab praegu hinnanguliselt 150 000–200 000 eestlast, see tähendab, et umbes 15% eestlasi elab väljaspool Eestit.

Maria lugu

Üks selline hargmaine on Maria, Eesti kodanik, kes elab ja töötab juba pea kolm aastat Rootsis. Maria läks, sest tal avanes võimalus panna end proovile Eesti tööandja peakontoris üle lahe. Kodumaale naaseb ta paar korda aastas, peamiselt pühade ajal. „Pere ja sõpru ja kohukesi jms igatsen ikka, aga mõne aastaga on siin ka koduseks saanud,” kinnitab ta.

On ka raskusi, näiteks keelega ja Rootsi nõrgema sotsiaalse „turvavõrguga”. Maria suhtlusringkond pole nii lai kui kodus Eestis. „See teeb näiteks erialase töö leidmise väga keeruliseks. Rootslastega on üsna keeruline päriselt sõbraks saada, aga samas tekivad kergelt igasuguse huvitava taustaga sõbrad maailma eri otstest,” märgib ta.

Maria hinnangul on eestlastel kujunenud välismaal elavate ja töötavate inimeste kohta eelarvamused. „Minagi ei taha, et mind näiteks Soome ehitajatega ühte patta pandaks, kuigi mul ei ole konkreetselt ühegi Soomes või Rootsis töötava ehitaja vastu midagi. Äkki arvatakse, et elu on siin kuidagi uhkem ja raha palju rohkem?” mõtiskleb ta.

Kui Maria läks, polnud ta sugugi kindel, et tahab Rootsi jääda. Nüüd ei ole ta enam kindel, et tahab Eestisse tagasi tulla.

Inimarengu aruanne selgitab, et Eesti on muutunud üheks Euroopa suurema pendeltöötajate arvuga riigiks. Eestis on 15,8 pendeltöötajat tuhande elaniku kohta. Kõnekas on ka fakt, et 2013. aastal oli 14%-l Eesti tööealisest elanikkonnast välismaal töötamise kogemus, ent Euroopa keskmine oli 9%.

Hargmaisuse kolmikvõit

Ühelt poolt valmistab hargmaisus hulga praktilisi probleeme, näiteks lahus elavad pereliikmed, ettevõtete maksustamine ja kodanike määratlemine, kuid aruande autorid toovad esile ka sellega kaasnevad võimalused. Ideaalis saavutatakse kolmikvõit: lähteriik saab elanikele tööd ja raha, sihtriik saab hea töötaja, ilma et peaks sisserände ja lõimimisega tegelema, ning töötaja saab parema palga ja uusi kogemusi.

„Kolmikvõidu asemel – lähteriik, hargmaised inimesed ja sihtriik – võib kergesti minna ka vastupidi, et kaotavad kõik kolm. See juhtub siis, kui inimesed hakkavad sihtriigis tegema oma kvalifikatsioonist madalamaid töid, nii on lähteriigi kulutused koolitusele olnud kasutud, töötaja kaotab kvalifikatsioonis ja enesekindluses ning sihtriigi töötajad on rahulolematud, sest tunnevad, et nende töökohad kaovad ja palgatase langeb,” hoiatavad autorid.

Üks hargmaisuse peamisi probleeme on seotud ühiskondade sidususega. Aruandes selgitatakse, et lähteriigi vaatenurgast on hea, kui väljarändajad säilitavad tugevad sidemed kodumaaga, jätavad alles oma kodakondsuse, asutavad sihtriigis seltse ja koole, elavad innukat ühist elu, jälgivad lähteriigi meediat ja suhtlevad aktiivselt kodumaale jäänud rahvuskaaslastega. Ent vastuvõtva riigi jaoks võib sellest saada probleem, kui tugevaid kodumaa- ja kogukonnasidemeid ei tasakaalusta mitmekülgne lõimumine sihtmaa ühiskonda ning inimesed jäävad elama endise kodumaa info- ja meediaruumi.

„Eesti elanike ja ettevõtete tegevusruum ulatub Eestist välja ning teiste riikide kodanike ja ettevõtete tegevusruum ulatub osalt Eestisse. Selle vastu võib protestida, kuid targem on siiski kohaneda nüüdisaegse avatud ning majandus- ja suhtlusvõrgustikest läbi põimunud maailmaga, püüdes sellega seotud võimalusi ära kasutada ja probleeme lahendada,” võtab aruanne kokku.

Pööre tõi sisserände

Rändeajastu teine pool on sisseränne. Aruanne juhib tähelepanu asjaolule, et Eestis toimub praegu rändepööre: väljarände kõrvale on tulnud suur sisseränne ja kahel viimasel aastal on Eesti rändesaldo olnud positiivne. 2015. aastal ületas Eestisse saabujate arv viimase 25 aasta jooksul esimest korda Eestist lahkujate arvu.

„Me oleme harjunud rääkima Eestist kui väljaränderiigist, sest pärast EL-iga ühinemist suurenes oluliselt Eestist väljaränne. Varju on jäänud aga see, et EL-iga ühinemine andis samamoodi alguse Eestisse rändele,” selgitab aruande peatoimetaja Tiit Tammaru. „Eestlased läksid peamiselt Soome, aga Eestisse hakati tulema just väljastpoolt EL-i, eriti Venemaalt ja Ukrainast. Aastatega on saabujate päritoluriikide nimekiri muutunud aina mitmekesisemaks, tänapäeval tullakse praktiliselt igalt kontinendilt,” märgib ta.

„Eesti ja kogu Euroopa majandusareng on muutnud rändesõltuvaks. [Aruande] 2100. aastani koostatud rahvastikuprognoos näitab, et rahvaarvu ei ole ainult sündimuse suurenemisega võimalik enam samal tasemel hoida. Kui eesmärk on, et rahvaarv ja eriti tööealiste inimeste arv ei kahaneks, siis sisserändest pääsu ei ole.”

Tammaru hinnangul tuleb arvesse võtta tööandjate soovi rohkem välistööjõudu värvata, sest kui tööandjatel läheb halvasti, läheb halvasti kogu ühiskonnal. „Aga kui ränne lähtub üksnes tööandja soovidest, on vaja ka madalapalgalisi töötajaid lihttöödele. Sellisel juhul aga kuhjuvad sotsiaalprobleemid. Madalapalgalised töötajad lähevad elama piirkondadesse, kus eluaseme kulud on madalamad, ja moodustavad seal omaette kogukonnad,” hoiatab ta. „Seega peame küll tööandjate soovi arvesse võtma, aga peaksime hindama ka nende töötajate võimet lõimuda.”

Tammaru sõnul on hea näide Kanada, mis hindab potentsiaalsete sisserändajate lõimumise võimet kindlate testidega: inimesele esitatakse hulk küsimusi tema vanuse, hariduse, keeleoskuse jms kohta ning antakse selle eest vastavalt punkte. „Meie ettepanek on, et ka Eestis võiks hinnata inimeste lõimumispotentsiaali, samaaegselt arvestades ka tööturuvajadustega,” ütleb Tammaru. „On vaja inimeste mõtlemisviisi muuta. Kui inimesed näevad juba edukaid tulijaid, kellel lõimumisega probleemi ei ole, siis paraneb ka suhtumine sisserändesse. Nii on siserändajate valutu lõimumine tegelikult ka tööandjate huvides.”

Inimarengu aruande ettepanekud

Euroopa riikide kogemus ulatusliku oskus- ja lihttöötajate sisserände soosimisega näitab, et vajalikud tööd saavad küll kohe tehtud, kuid selle hind on ühiskonna sidususe vähenemisega seotud pikaajalised probleemid. „Eesti võiks kaaluda pärast senisest passiivsest rändepoliitikast järk-järgult loobumist aktiivset rändepoliitikat, mis lähtub nii tööturu vajadustest kui ka lõimumissuutlikkusest,” pakuvad autorid.

„Eesti valitsuste peamine väljakutse on panustada inimvara arengusse. Eestil on vaja välja töötada oma rände- ja inimvarastrateegia. See ei puuduta üksnes inimesi, vaid ka ettevõtteid. Eesti rahva püsimisele aitab kaasa see, kui Eesti ettevõtted on tugevad, lülitunud üleilmsetesse tarneahelatesse ja pakuvad tarku töökohti. Riigi roll on pakkuda ettevõtetele tuge ja juhtida muutusi. Selleks on tarvis läbimõeldud innovatsioonisüsteemi, mis alates lasteaiast aitab kaasa loovuse arengule, mitmekesise keelelis-kultuurilise pagasi tekkele ja digiajastule vajaliku tehnoloogilise oskuse omandamisele.”

Autorid selgitavad, et ühtne eesti lasteaed ja kool saavad olla lõimumise käivitajad, tööturg elluviija ning lõimumise edukust mõõdab see, kui eri rahvusest inimesed soovivad ja saavad elada samades piirkondades. Rändeajastul on tuleviku Eesti kool kindlasti veelgi mitmekultuurilisem ja -keelsem kui praegu ning sellega peavad kohanema ka eestlased.

Aruande rahvastikuprognoosi tulemused näitavad, et väljarände ülekaalu ja madala sündimuse jätkudes väheneks Eesti rahvaarv 21. sajandi lõpuks allapoole 800 000 piiri. Ainsana tagab Eesti rahvaarvu kasvu – 1,4 miljoni inimeseni aastaks 2100 – stsenaarium, kus sündimus tõuseb pärast sajandi keskpaika keskmiselt 2,1 last ühe naise kohta (praegu 1,6-1,7) ja rändesaldo on positiivne ehk saabujaid on enam kui lahkujaid ligi 200 000 inimese võrra.

Kolm rändelainet

Aruande peatükis „Eestlased maailmas” toovad autorid Kaja Kumer-Haukanõmm ja Keiu Telve esile ajaloo kolm peamist eestlaste väljarände lainet. Esimene laine viis 19. sajandi keskpaigast Esimese maailmasõjani Venemaale ja selle tulemusena tekkis idas eestlaste kogukond. Lahkusid enamasti noored mehed, kes püüdsid põgeneda Vene impeeriumis kehtinud kroonuteenistuse kohustuse eest. Esimese väljarändelaine tagajärjel suurenes välismaal elavate eestlaste koguarv 1917. aastaks 215 000-ni.

Pärast Eesti iseseisvumist hakkasid eestlased kodumaale tagasi pöörduma. Ühtekokku pöördus tagasi umbes 37 500 inimest.

Teise laiaulatusliku väljarändelaine kutsus esile Teine maailmasõda, milles sattus Eestist läände kuni 80 000 eestlast. Vahetult pärast Teist maailmasõda oli maailmas taas umbes 200 000 eestlast.

Kolmas rändelaine toimus eelmisel kümnendil, pärast 2004. aastal Euroopa Liiduga ühinemist. Peamisteks sihtkohtadeks muutusid Lääne-Euroopa riigid, kuhu väljaränne suurenes aastatel 2000–2008 kuni kaheksa korda. Kui seni oli ajaloo arvukaim eestlaste kogukond Venemaal, siis 2014. aastaks oli enim eestlasi valinud uueks elukohaks Soome.