Niisamuti kui reaalaineid, tuleks koolis omandada demokraatiakogemust ning argumenteerimisoskust
Järgmiseks neljaks aastaks on Eesti inimesed oma valiku teinud ja valinud esindusdemokraatiale kohaselt uued omavalitsuste juhid. Seekordsetel valimistel hakkasid silma katteta lubadused, massiivne ja pealetükkiv reklaam sotsiaalmeedias, kohalikest teemadest mööda rääkimine, klišeed, vastandamine ja hirmutamine. Seljataha jäänud kampaania ajal tuli „rahva tahet” rõhutavatele paremäärmuslastele pidevalt meelde tuletada, et tänapäevane demokraatia ei tähenda enamuse võimu vähemuse üle, vaid ka vähemuste ja inimõiguste kaitset. Paljuski vastandusele ja sisutühjale enesereklaamile üles ehitatud maailmas läheb osa inimesi barrikaadidele, osa pöörab selja ja osa muutub lihtsalt apaatseks. Sedalaadi immuunsus kujutab endast ohtu idealismile ja unistustele.
Kui 21. sajandi olulisemate oskustena on tulevikuteadlased nimetanud pideva enesetäiendamise soovi, kriitilise mõtlemise oskust ning loomingulisust, aga ka empaatiat ja koostöövõimet, siis kuidas seda rohkem poliitilisse ja ühiskondlikku ellu tuua? Mõeldes 16-aastastele noortele, kellel oli esmakordne võimalus valimistel kaasa rääkida, seisneb proovikivi selles, kuidas üleval hoida nende huvi nii valimiste kui ka laiemalt maailmamuutmise vastu. Reaalainete ja reaalkallakuga huvihariduse edendamise nimel teeb riik pingutusi, kuid kool peaks samasugust tähelepanu pöörama ka demokraatiakogemuste omandamisele ja argumenteerimisõppele, mis juba iseenesest viib ka faktikontrolli ja allikakriitika tundmiseni.
Sisulised arutelud
Nagu märkis poliitikale pühendatud Müürilehe numbris noor riigiteadlane, kodanike kaasamisega tegelevas idufirmas Citizen OS töötav Kadi-Maria Vooglaid, tuleb vahet teha poliitilistel eksperimentidel ja eksperimentaalsel poliitikakujundamisel. Neist viimane võiks ideaalis tähendada riigi ja kodanike koostöös sündivaid sisulisi ja uuendusmeelseid arutelusid, mida näiteks seltsid ja liidud, aga ka laiem avalikkus on ammu oodanud. Kas teadsite, et juba 2012. aastal liitus Eesti ühes 75 teise riigiga üleilmse avatud valitsemise partnerluse algatusega? Praeguse, 2018. aasta lõpuni kehtiva tegevuskava järgi on riik muu hulgas lubanud suurendada kasutajate osalust avalike teenuste kujundamises, teha seadusloome läbipaistvamaks ja avatumaks, kasutada rohkem osalusdemokraatia hoobasid ning arendada koolihariduses digipädevusi.
Ent tuleme tagasi valimiste juurde. Kuidas võtta relvad populismilt ja demagoogitsemiselt? Kuidas erimeelsustes ja vastandumises konstruktiivselt edasi minna? Mida teha teisiti, et poliitikute ja valijate vahel tekiks tõeline mõttevahetus ning mitte ainult enne valimisi?
Meile eeskujuks olevatest arenenud demokraatiaga riikidest võib leida kümneid kodanikuplatvormide ideid, näiteks nn raekodade debatid USA-s, Kanadas, aga ka Jaapanis; samuti juhuvalimiga kutsutud osalistega arutelud ja paljud teised algatused, mis aitavad inimestel osaleda otsuste ettevalmistamisel ja poliitikakujundamisel, aga ka nõuda tulemusi ja aruandlust. Peamine on aga kaasamiskultuuri arenemine, õigemini püsiv juurdumine, mille ootuses vabaühendused on juba aastaid elanud.
Eesti digimaailmas võib eeskujuks tuua portaali
, mille kaudu saab riigikogule koostada ja esitada kollektiivseid ehk vähemalt 1000 digiallkirjaga pöördumisi ning jälgida, kas algatused saavad seaduseelnõudeks.Hea konsulteerimise vorm on arutleva demokraatia meetodid. Meenub
arutelupäev, mille korraldasime 2013. aasta kevadel koos vabaühenduste liiduga EMSL. Arutelupäeva hommikul kohtasin lauluväljaku ruumides mitut skeptilist inimest, kes ei uskunud niisugusesse rahvakoosolekusse. Päeva lõpuks olid nad aga väga rahul ja lootusrikkad, sest olid saanud oma sõna sekka ütlemise kogemuse ning esitanud oma ideed rahulikus ja arvamuste erisusi väärtustavas keskkonnas. Ja teades, et need jõuavad hilisemas faasis ka otsustajateni. Samal aastal toimus esimene arvamusfestival, mis viimastel aastatel on igal toimumiskorral Paidesse toonud stabiilselt ligi 10 000 inimest. Julgen väita, et Paides üldjuhul osatakse üksteist kuulata, sisuliselt küsida ja lugupidavalt kaasa mõelda, kuid see peaks ka laiemas poliitilises kultuuris muutusi kaasa tooma.Kui tahame uueneda, siis tuleb Eestile sobivad poliitkategemise mudelid ja mehhanismid läbi katsetada, mitte jääda ainult sõnades unistamise ja mõttevahetuse tasandile. See nõuab aega, raha ja kannatlikku meelt. Vabaühendused on oma ettepanekud sõnastanud, nüüd ootame äsja valitud poliitikutelt tegutsemist.