See, et elu koondub Tallinnasse ning ülejäänud Eesti ääremaastub ja vaesub, pole enam uudis. Sellele viitavad nii Riigikontrolli aruanne kui ka teadlased Eesti inimarengu aruannetes. 2020. aasta Eesti inimarengu aruande üks tulevikustsenaarium oli „Isemajandav Eesti“, mis manas silme ette pildi riigist, kus kaugtöövõimalused ning uuskogukondlik eluviis on suure osa eestlasi viinud tagasi maale elama. See on olnud võimalik, sest kogukonnad on tugevad ja isemajandavad, valitseb koostöine suhtlus valitsejate ja kodanike vahel, vajadused teenuste järele on rahuldatud digitaalsete lahendustega.
Uurime arutelus, mis tähtsus on kogukondadel ja miks üldse peaks kogukonda kuuluma, kuidas teha paremat koostööd ja kui kaugel oleme inimarengu aruandes sõnastatud idüllilisest “Isemajandava Eesti” tulevikustsenaariumist? Arutelu lõpus kõlab ka eluterve kogukonna retsept!
Arutelus osalevad:
Aet Annist – sotsiaalantropoloog, Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna ja Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudi vanemteadur, doktoritöö uurimusele tugineva raamatu “Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas” autor
Kertu Vuks – Elva valla abivallavanem, kaasamise praktik
Ivika Nõgel – Eesti Külaliikumine Kodukant juhatuse liige, külade ja kogukondade aktiveerija, “Maale elama” liikumise algataja
Jan Teevet – Paide teatri lavastaja ja kunstiline juht, Paide teatri aktsioonide sarja Paide 3000 üks ellukutsujatest
Arutelu juhib Rakendusliku Antropoloogia Keskuse (RAKi) tegevjuht ning SpeakSmarti koolitaja ja moderaator Sigrid Solnik.